* Meeli & Marco hetkel aktiivselt klubi juures ei treeni.
Marcoga ristusid meie teed juhuslikult, veel aasta tagasi ei olnud mul mingit plaani järjekordset isast näituseliini sakslast võtta. Pigem kaldus mõte hoopis tulevikus tööliini emase poole. Siis aga suri ootamatult (ja ainult 4-aastasena) mu eelmine sakslane Drakon, kellega samuti Aivo juures varrukat treenisime ja suvel 2007 IPO-1 tulemuse tegime. Kaugemale kahjuks ei jõudnud... Drakoni kasvataja Urve (Lageda) väitis, et ainus võimalus koera surmast üle saada on kohe uus võtta ja ta annab mulle koheselt uue kutsika. Nii me siis Marcoga kohtusimegi.
Marco juures meeldisid mulle kohe 3 asja: esiteks tema isa Estrellest Eger, keda olin alati imetlenud kui ilusat ja heade tööomadustega ning kihvti iseloomuga koera. Teiseks see, et Marco ei sarnanenud ei iseloomult ega välimuselt Drakoniga ja polnud karta, et ta viimast liiga valusalt meenutama hakkab. Ja kolmandaks tema nimi Marco Polo, mis nagu näitaks, et ta võiks kunagi samuti suuri tegusid teha. Suurte tegude kohta ei tea täna veel midagi öelda, aga õnneks pole Marco pärinud oma nimekaimu rännukirge. Püsib kenasti koduaias ja ei avalda mingit soovi maailma avastama minna.
Kuna Marco on veel väga noor (selle teksti kirjutamise ajal just aastaseks saanud), siis pole temast veel suurt midagi kirjutada. Peale sigaduste tegemise muid saavutusi pole. Iseloomu on vist kaudselt mõjutanud tema sünnipäev 1. jaanuar. Marco on kahetine nagu uusaastaöö: vahepeal kärtsu ja mürtsu (kui on võimalus actioniks ja saab kuhugi hambad sisse lüüa). Siis jälle tüünet unisust: ta võib päev otsa trepil tukkuda. Eks näe, mis temast kasvab.
Koolitusest: kuulekust pusin põhiliselt üksi, periooditi nõustab mind Alla Petrova, tänud talle! Head nõu ja abi on andnud paljud teisedki, samuti olen palju teadmisi saanud seminaridelt. Jäljel käin tihti koos Mare (ja Dakotaga). Mare on ka Marco näitusehandleriks ja alati minu jaoks nii mures kui rõõmus olemas olnud.
Eesmärkidest: IPO-3 kindlasti. Ja mitte koduplatsil oma varrukamehega, vaid ikka võistlustel, ESLÜ meistrikatel näiteks. Ja FH2. Unistama peab ikka suurelt.
Ja last (but not least): eriline tänu Aivole, kes mu vaidlushimu ja (tema meelest veidravõitu) ideed jätkuvalt on suutnud välja kannatada. Ning hoolimata oma suurest soovijate arvust meid jälle oma varrukagruppi võttis. Et mitte öelda käskis koer kuudist välja võtta ja platsile ronida :). Eks me siis püüame usalduse väärilised olla.
(kevad 2009)
