* Mirjam & Liisa hetkel aktiivselt klubi juures ei treeni.
Liisa, passi järgi Arina, on belgia lambakoer malinois. Sündinud 2007. a jaanuaris. Võrdlemisi ebatavaliselt ristusid Liisa ja minu teed alles novembris 2007, kui ta oli 10-kuune. Kartsin, et äkki pole nii vana koeraga kerge suhet luua, aga sellest hirmust sain üsna kiirelt üle. Me ilmselgelt pidimegi kohtuma!
Liisu on väga elavaloomuline, koostööaldis, lõõõõppputu mängujanuga, ignoreerib võõraid, on väga kaitsev oma "karja" suhtes. Kui juhtub olema päev/periood, mil piisavalt trenne või tegevust ei toimu, siis muidugi leiab ta ise endale tegevust ;). Päris hea motivatsioon ikka peaaegu iga päev jalad kõhu alt välja ajada ja Liisule vaimset ja füüsilist tegevust pakkuda. Koolitamiseks on Liisa ilmselt hea koer, sest tahab väga meeldida mulle kui koerajuhile. Teisalt on ta sellevõrra tundlikum ka minu rahulolematuse suhtes. Samuti võtab tal uute asjadega kohanemine hetk aega. Liisa on selline "terav" koer, seda nii heas kui halvas mõttes. Ta on väga kiire, loomuomaselt kõrge saagiinstinktiga ja hea täishaardega. Kuna belglane on üldiselt hiline küpseja, siis loodan et kaitseinstinkt ja enesekindlus varrukaplatsil alles arenevad.
Kodus on Liisu täielik musiloom, sülekoer ja memmekas. Kuhu ma ka ei läheks, käib ta mul sabas: ootab vannitoa või wc ukse taga, tööd tehes (töötan kodus) lesib samas ruumis diivanil, süüa tehes pliidi ees jne. Diivanile istudes on tal vaja sülle tulla, sest ta on ju nii pisike sülekoer, et ma ägisen ta all :)
Erinevalt enamikust siinse lehe koeraomanikest pole mul millegagi väga silma paista :). Ei ole aastatepikkust kogemust ega tulemusi või karikaid kaminasimssi kaunistamas. Kaks last olen suutnud küll ilmale tuua, aga koeraspordis sellega kaugele ei jõua. Vast ehk ainult nii palju kasu, et häälematerjali aitavad nad mul ikka väga treenida. Minu koerakoolitamise tee algas 2007. a septembrist, kui läksin meie vanema koeraga (tol ajal 6-aastase Selleriga) Anu Oksa grupitrenni. Siis käisin Alla Petrova seminaril, kus sain temaga jutule, et minna Selleriga tema juurde. Alla juures trenni tehes tuligi juttu tulevikuplaanidest ja ütlesin, et kuna Seller meenutab väga malinoisi, siis soov oleks kunagi osta endale puhtatõuline mali. Tema omakorda viis mind kokku Liisa kasvatajaga. Liisu ost tuli küll oluliselt varem kui olin plaaninud ja tol korral olin muremõtteist pungil (kuidas tekib suhe 10-kuuse koeraga, kas suudan talle väärilist koolitust pakkuda, kuidas on hakkama saada 2 suure koeraga jne), aga nüüd olen õnnelik et tol korral sellise hulljulge ostu tegin ja mali Viru-Nigulast koju tõin. Alguses käisin Liisaga Anu Oksa ja ka Alla Petrova trennis, kuid kui 31. märtsil 2008 Marilin Kooskora mind tõesti kättpidi Aivo trenniplatsile tõi ja ma palavikulise närveerimisega tema küsimustele vastasin, siis sealsamas Aivo otsustas, et nüüd tulen teiste juurest ära ja hakkan kuulekust tegema Mariga ja varrukat temaga. Mõeldud - tehtud! Soetasin endale kõiksugu eesti- ja inglisekeelseid raamatuid koertest, nende koolitamisest, "keelest" ja käitumisest, et proovida võimalikult palju koertest teada saada, mida teised juba ammu teadsid.
Eesmärgiks oleks teha Liisaga IPO-t. Praeguseks 2009. aastaks sai kirja pandud: BH, KK-1 ja IPO-1. Kohati tundub natuke suure ampsuna, aga eks aeg annab arutust.
Kronoloogilises järjekorras tahaksin tänada järgmiseid inimesi:
Erika Piirsalu - kes mind koerandusega "nakatas";
Anu Oks ja Alla Petrova - kes ei pidanud paljuks ka vana ja segaverelist koera õpetada;
Marilin Kooskora - kes mind viis kokku meie praeguste treeneritega;
ning Mari Ojarand ja Aivo Oblikas - aitäh meisse uskumise eest!
(kevad 2009)
