* Maris & Juss hetkel aktiivselt klubi juures ei treeni.
Saksa lambakoerad on mul olnud alates 1992 aastast. Esimene koer oli mul idakaveredega Hett, kelle ostsin Õhtulehe kuulutuse peale ning kes õpetas mulle koeramist ning kinnitas, et saksa lambakoer minu jaoks. Hett veetis minuga 12 ilusat aastat ning tema kõrvale sai võetud 2002 aastal Estrellest Kreedo - kellega tegelikult tahtsin ma alustada aktiivset koeramist. Kahjuks oli Kretsu aga düsplaatik ning ka paugutundlik - seetõttu jäi ta mõnusaks kodukoeraks kuni elu lõpuni 2009 aastal. Öeldakse, et iga asi on millekski hea - tänu sellele, et Kretsu võtmise eesmärk oli aktiivsemalt koerama hakata - hakkasin ma huvituma ka seminaridest ning näitustest. Seminaride ning näituste kõrvalt kasvas soov võtta endale uus saksa lambakoer - ja seda koera ma valisin endale kaua ja hoolikalt.
Lõpuks otsustasin võtta kutsika emaselt kes oli end tõestanud mitme pesakonnaga, kus düsplaasiat ega paugutundlikkust ei esinenud. Nii tuligi meile Juss.
Varrukatrennid ja nutsumängud on Jussile titest saati meeldinud - nutsu mängudega sai tal kutsikakihvadki suust eemaldatud (kasvatajad, ärge seda lugege) - kuigi oli kasvatajaid kes soovitasid, et ära ikka nutsuga neid hambaid välja tõmba, et koer hakkab varrukatrenne ja nutsu kartma. Samas Jussi enda kasvataja ütles, et ei juhtu sellest miskit - kuna ka laiskus ei võimaldanud mul hamba eemaldamiseks arsti juurde minna - saigi kihvad nutsu abil eemaldatud. Varrukatrenn on siiani Jussi lemmik.
Me alustasime Jussiga varrukatrenne suhteliselt varakult,umbes 4 kuuselt, Rene Tamme juures, kes Jussiga nutsumänge tegi ja ka esimest korda varrukat näitas. Sealt edasi läksime Viktor Salalui juurde treenima, kes Jussi aitas aretuskontrolliks ette valmistada. Kui Vitja aga tervislikel põhjustel varrukatrenne läbi viia ei saanud tuli mul hakata taaskord uut varrukameest otsima. Ma mõtlesin päris pikalt erinevaid variante - kui ma olen aus, siis olulisim kriteerium oli, et varrukamees ei lõhuks koera ära ja teine kriteerium oli, et varrukamees peaks samas suutma Jussisse sisendada respekti varrukamehesse. Juss oli selleks ajaks saanud nii pooleteistaastaseks ning ülbus kasvas mühinaga. Kaalusin läbi erinevad variandid ja otsustasin, et liitun Aivo grupiga kui ma sinna mahun. Noh, et näituseliini koer ja suht koolitusudu omanik. Õnneks mahtusime - ja kuigi mina ilmselt oma udundamisega põhjustan aeg ajalt rahvas sõbralikke naerupahvakuid, siis Jussi jaoks on minu arvates see valik end õigustanud.
Meie saavutused siiani on olnud BH ja KK2 ning esmane aretusklass EST-1. Eriti auahned plaanid on aga (tõsistele koerasportlastele ilmselt uskumatult madalad) meil teha ilusasti ära AK eluaegne aretuskontroll ning saada IPO3 tulemus enne Jussi pensionile minekut - loodame et see õnnestub, hetkel tundub et C- osas on abiline leitud ;) ja vast saab see ka teoks.
(kevad 2011)
