* Eliko & Fera hetkel aktiivselt klubi juures ei treeni.
Fera (ametlikult Jenos' Goldi) on belgia lambakoer malinois. Sündinud 31.05.2008 Taanis, kennelis nimega Jenos. Peale Fera on mul kodus veel 3-aastane isane tervueren. Ausalt öeldes ma isegi ei mäleta enam täpselt, kust tuli mul see hullumeelne mõte võtta juurde teine belgia lambakoer. Teist koera olen küll tahtnud, aga ... ma ei kujutanud ette selle teise koerana just malinoisi :).
Samas erinevate koerte tõututvustusi läbi lugedes leidsin ikkagi, et miskit on puudu või liiga palju ja et keegi teine ei sobi nii hästi kui belgia lambakoer. Esialgu otsisin siiski tervuerenit, kuid kuna keskendusin tööliini koertele ja miskit eriti silma ei hakanud, siis piilusin ka vahelduseks malinoisi. Nii kaua piilusin, kuni ära armusin :). Rääkisin siis oma hullust mõttest ka Marilinile, keda tundes te juba aimata võite, et tema arvates see mõte polnud sugugi hull ning järgmisel hetkel istusime me juba kahekesi arvuti taga ning otsisime working-dog.eu lehelt sobivat koera. Siis sõitsime koos Taani kutsikat valima ja veidi aja pärast kõndisime rahulolevalt läbi Kopenhaageni südalinna kotis kutsikas, kes asjadega sugugi sama rahul polnud ja sellest ka kogu maailmale haukudes ning kiunudes teada andis.
Nüüdseks on Fera elanud meil juba seitse kuud ja ta on uskumatult hea koer. Mitte sellepärast, et ta üldse pahandusi ei tee, vaid et ta on nii hea iseloomuga. Ta on sõbralik ja südamlik ja enesekindel ning tal on soov mulle meelepärane olla, mida ma oma tervuereni puhul ei ole just väga tihti täheldanud. Tänu sellele on Feraga ka lihtsam koos elada. Ta on tõeline südametemurdja. Isegi ta pahandused on armsad ja totakad. No ta kohe oskab mõelda mingeid imelikke asju välja. Isegi mu elukaaslane, kes pidi ära minestama, kui teisest koerast juttu tegin, on Ferast sügavalt "sisse võetud".
Treeningust nii palju, et jälge hakkasime harjutama juba 2008. aasta augustis, kui Fera 2-kuune oli. Talle tohutult meeldib jälge ajada oma ninaga, mis teeb töötades notsu ja traktori vahepealset häält. Kuulekuse trennides hakkasime alles hiljuti Mari juures käima. Eks näis, kui kiiresti ta selles osas areneb. Hetkel on ta küll peast veel päris kutsikas :). Aivo varrukatrenni sattusime ikka tänu Marilinile, kes meid üsna tihti vaatama kaasa taris. Peale seda kui Aivole ükskord oma tervuerenit demonstreerisin, kes kahjuks varruka jaoks liiga ebakindel on, ütles ta: "Kui normaalse koera võtad, siis olen sind nõus treenima küll." Sel hetkel ei teadnud kumbki meist, et see "normaalne" koer nii ruttu minu ellu saabub :).
(kevad 2009)
