* Aivo & Deli hetkel aktiivselt klubi juures ei treeni.
Koerad on mulle lapsest saati meeldinud. Kuigi samas, olles mitu korda koerarünnaku ohvriks langenud, ma tegelikult kartsin koeri. Kuskil sisemuses tiksus soov oma koerast ikka ka väga pikalt, kuni lõpuks 90-ndate alguses võtsidki vanemad perre dobermanni Hainide Quina-Quirke, koduse nimega Dzinni. See oli koer, kellega sai ka esimesed sammud koolitusmaailma astutud. Tolle koera koolitamisega tegeles põhiliselt Katrin, kuid ma olin nö. kõrvalt kiibitsejaks.
1994. aastal korraldas Eesti Dobermanniühing IPO-teemalise seminari. Koolitajaks oli Mika Myyry Soomest, kes oma koeraga oli tulnud dobermannide MM-il meeskondlikus arvestuses maailmameistriks. Seminari esimese päeva õhtul kinkisid soomlased eestlastele mõned varrukad nö. seemneks. Taheti teha grupipilti ning keegi eestlastest pidi varruka kätte panema. Pakuti mulle, et näe, pane kätte ja tule pildile. Panin ning sinna see jäigi. Eelnevatest puremistest tekkinud hirm pakkus nö. eneseületamise võimaluse ning koera psüühika lähem uurimine oli huvitav ja sealt see algaski. Ma olin päris pikalt nö. varrukamees ilma koerata. Perre oli küll tulnud vahepeal dobermann Hainide Ona-Orcana, aga ka tema koolitamisega tegeles peaasjalikult Katrin.
Minu esimesene ülesastumine koeraspordis oli ka omamoodi naljakas. Nimelt oli Katrin loobunud Ona treenimisest, kuna nappis motivatsiooni ja koeral oli seoses paugutundlikkusega kuulekuses tunduvaid raskusi. Lähenesid esimesed Eesti MV KK-s ning endalegi ootamatult ma otsustasin, et ma lähen sinna proovima. Võtsin siis koera, tegin mõnevõrra trenni ning läksin. Tõsi, seekord läks aia taha, sest koera tase lihtsalt ei kandnud välja. Aga ise sain küll laheda kogemuse. Mitte kordagi isegi mitte ühelgi eksamil käinuna, rääkimata võistlustest, oli kohe Eesti meistrivõistlustele tulistamine hea närvisüteemi kontroll. Ja ma jäin rahule. Need võistlused andsid sedavõrd indu, et Onaga sai veel ära tehtud IPO-3 (esimese dobermannina Eestis) ning PJK-s oldud esimestel Eesti MV 4. kohal ning tuldud kahekordseks EDÜ meistriks. PJK töötsempionist jäi puudu 1 punkt ehk olles saanud kaks vajalikku tulemust kolmest, jäi puudu just see viimane. Kusjuures oli mitu starti, kus vajalikust miinimumsummast jäigi puudu 1 punkt.
Ona paaritamine oli juba selle suunaga, et ma saaksin endale kutsika, kellega natuke rohkem sporti teha. Deli treeninguid sai alustatud suunaga saada puhtalt Eesti aretusega koeraga, puhtalt Eesti know-how’ga esimesena MM-i tulemus. Koht polnud oluline, vaid tulemus. Selle ette sai tehtud väga palju süsteemset tööd. Olles kogu lapse- ja noorukiea tuliselt kergejõustikuga tegelenud kuni Eesti koondiseni välja, oli mul tugev spordipisik sees. Ja süsteemne töö tasus ära ...
(suvi 2011)
Vaata infot teiste selle koerajuhi poolt treenitud koerte kohta järgnevatelt linkidelt:
