Sportkoera laager 2015
Nii nagu ka eelnevatel aastatel kombeks on olnud, korraldas Sportkoer ka sellel suvel rahvusvahelise treeninglaagri. Seekordne laager erines eelmistest märkimisväärselt kahel põhjusel. Esiteks lähtuvalt asjaolust, et meie klubi juures ei treeni enam alates kevadest eelmiste laagrite toimumiskoha omanik Riho, toimus seekordne laager hoopis Leedus. Teisalt oli tegemist eelmistest laagritest märkimisväärselt tugevama ja huvitavama sisuga kogunemisega.
Algne idee hakata korraldama rahvusvahelisi laagreid tekkis lähtuvalt Eesti väiksusest. Oleme üritanud kogu aeg liikuda suunas, et Sportkoera sees oleksid tugevad sportlased ning klubi sisene konkurents arendaks mõtteviisi ja innustaks edasi liikuma. Kuivõrd aga Eesti on väike, siis võistlustelt võistlustele ning ka seminaridel korduvad samad koerad ja sarnased probleemid ning see on teatavas mõttes üsnagi uinutav. Väga lihtne on treenida koer valmis 85+85+85 tasemele ning siis uinuda seal karikaid korjama. Selline seis on aga pikas perspektiivis üsna hukutav, kuivõrd pärsib arengut. Tagasilöök on igal juhul garanteeritud kuskil MM-võistlusel või ka Eesti koeraspordi arengu korral ühel päeval juba kohalikel võistlustel.
Seega saigi mõeldud, et tegelikult oleks väga huvitav ja arendav tuua meie laagrisse piiritaguseid tugevaid tegijaid. Ühiselt koeri treenides saab luua väga tugeva treeningkeskkonna. Sellise laagri tugevus seisneb just selles asjaolus, et ühest küljest näevad meie oma klubi inimesed teisi tugevaid koeri treeningsituatsioonis ning selles olukorras on kindlasti õppida teistelt koerajuhtidelt ning samas tuleb ette ka sellliseid situatsioone, mida koduste koertega ei ole mingil põhjusel kohanud. Teisalt on aga erineva taustaga inimestel erinev lähenemine mingite probleemide ja olukordade lahendamisele ning teatud mõttes kujunebki selline koos treenimine jutskui ajurünnakuks, kus on võimalik näha palju erinevaid probleeme ning samuti väga erinevaid lahendusi.
Soovides säilitada laagri tugevat taste, on osalejad laagrisse saanud komplekteeritud teatud mõttes kutsetega. Olles teinud Balti riikides palju seminare, on nende käigus jäänud silma mitmeid väga häid koeri ning tõeliselt professionaalse suhtumisega koerajuhte. See nö eliit ongi osalenud meie laagrites. Seekordne laager oli eelmistest oluliselt rahvusvahelisem. Osavõtjad tulid lisaks Eestile ka Lätist, Leedust ja Valgevenest. Tulla soovijaid oli ka Soomest ja Venemaalt, kuid ühel, teisel ja kolmandal põhjusel seekord veel reaalselt kohale ei tuldud.
Osavõtvate koerte arv oli sedakorda suurem kui eelmistel aastatel ning tagantjärgi tark olles ütleks, et enam suuremaks seda numbrit lasta ei saa, kuivõrd see hakkaks kvaliteeti mõjutama. Osales 20 koera, kellest 10 olid tööliini malid ja 10 tööliini sakslased. Riikide kaupa oli jagunemine järgmine: Eesti 8, Läti 5, Leedu 4, Valgevene 3. Laagris oli lisaks Aivole töötavad varrukamehed ka Lätist ja Leedust. Korralduslikust poole pealt olid leedukad teinud tõeliselt super töö luues ideaalilähedased võimalused laagri õnnestumiseks. Olemas oli väga head elamistingimused, tip-top toitlustamine ning sisuliselt 3-4 km radiuses kõik treeningvõimalused. Jäljepõlde oli mitmes eri versioonis ning seda nii rohu kui ka mullapõldudena. Rohupõldude osas ütleks isegi, et Eestis pole juuli keskpaigas küll nii häid põlde võtta. Varrukat sai teha 6 varjega suurel treeningplatsil, mille äärde oli paigutatud suur telk, mille all sai vajadusel vihmavarjus istuda.
Treeningutest jäi seekord ajapuudusel välja kuulekus ning tegelesime vaid jälje ja kaitsega. Nii reedel kui ka laupäeval lõpetasime treeningutega peale kella kümmet (alustatud sai nii laupäeval kui pühapäeval enne 9-t). Kui võtta maha tunniajane lõunapaus, võibki öelda, et olid väga tihedad ning töised kolm päeva. Koerte tase oli selles mõttes muigamapanevalt tugev, et harjudes nägema meie trenniplatsil meie parimaid, jäävad nad igatahes positiivselt silma. Laagris oli aga tase nii ühtlane ja tugev, et meie parimad ei eristunud millegagi. Võttiski muigama mõte, et kui platsile tuli mõni meie paremikust, siis oli tahtmine öelda, et näe see koer on selles ja selles tugev või teeb seda või teist hästi. Koheselt läbis aga pead mõte, et tegelikult oli ju sama hea ka eelmine ja üle-eelmine koer ning mingit eristumist ju tegelikult polegi. Kuigi laager oli tihe ja väsitav olid kõik osalejad tõeliselt rahul ning juba peeti ka plaane järgmise aasta laagri osas. Täiesti selgelt on tegemist sedasorti üritusega, mis on siinses piirkonnas üsna ainulaadne. Eesti koertele tekkis laagriga seoses kindlasti teatud boonusena võimalus katsetada koeri sellistes tingimustes, kus sõidetakse maha pikk maa, treenitakse kolm päeva jutti ning koerad elavad kogu aja märgatava melu sees. Igatahes oli väga arendav. Omamoodi boonus on ka asjaolu, et taolised laagrid ehitavad üles suhteid ning täiesti selgelt on pärast 3 päeva ühist päeva trenniplatsil ka edaspidi kõigil osalejatel palju lihtsam omavahel suhelda ja naaberriikidest vajadusel erinevatel teemadel abi küsida.
Laagri pildid on üleval SIIN!
