Stressist jäljel

Aivo Oblikas

Töötades edasijõudnud koertega kasutan ma päris palju treeningutel stressi. Kui koer stardib võistlusel, siis on väga tõenäoline, et töötades jäljel satub ta stressi sisaldavatesse olukordadesse. Selleks ongi vaja koera ette valmistada.

Seletaks natuke seda osa lahti . Minu tõlgenduses on koera jäljetöö igal juhul töö muutuvas olukorras ning sellega kaasneb paratamatult stressi. Seda ei juhtu nii lihtsalt IPO-1 s või IPO -2-s , aga kindlasti kõrgemates astmetes ja FH-s ning just raskematel põldudel. Kui tavaliselt kiputakse arvama, et koer satub stressi, kui ta teeb vea - eksib nurgas või kaotab jälje jne., siis tegelikult võib koeral tekkida stress kõikvõimalikest detailidest, milledest lihtsamad on näiteks rahvas ja võistlusolukord ning ka väsimus.

Sisuliselt võib koeraga jäljel toimuva paremaks mõistmiseks tuua sellise näite. Oletame, et sulle visatakse maha 100 ühesendilist münti ning öeldakse, et sa pead korjama need üles 1 minutiga. Kui nüüd seda ette kujutada, siis tekib ju mõnevõrra stress küll, et kas jõuad või mitte. Kujuta nüüd ette, et samal ajal sihib sind keegi püssiga ning ähvardab maha lasta, kui sa ei jõua minutiga. Kui seda ette kujutada, siis stress on ikka ju nagu mitmekordne selles olukorras. Aga kui nüüd jookseb mööda inimene ja sa oled juba 40 münti üles korjanud ning siis see möödajooksja riivab sind ja need korjatud mündid kukuvad maha? Kuidas siis stressiga on?

Koeraga toimub jäljel täpselt sama. Ehk kui tal näiteks on võistlusstress lähtuvalt olukorrast ning seetõttu jäljele minnes ta ei suuda nii hästi keskenduda, kui võiks ja peaks, siis omanik ei pruugi sellest arugi saada, sest koer läheb harjumusest ilusti otse mööda jälge. Aga kui koer ei süvene jälge korralikult, siis tegelikult ta justnimelt ainult läheb sirgelt, mitte ei tee seda veendunult. Ja kui ta nüüd ühel hetkel avastab, et tegelikult ta polegi jäljega täielikult kursis, siis koheselt tekib lisastress ning üldjuhul see väljendub selles, et koer lihtsalt sel hetkel kaotab jälje ja hakkab seiklema. Kui ta nüüd leiab jälje ning saab sellest lisaenesekindlust, siis temale üllatuslikult ei järgne omaniku kiitust nagu seda on olnud trennis ning see tekitab uuesti stressiolukorra. Kui nüüd järgneb nurk, siis koer üldjuhul eksib ka nurgas. Ja selliselt järgnebki ühele õudukale teine jne. Koera jälg on nagu doomino, mis kukub.

Selleks, et sellist olukorda välistada tulekski koera selliselt treenida, et koer olles stressiolukorras suudaks seda lahendada ning ise lahendamisest kindlust juurde leida. Ehk probleemi lahendamine ei vii mitte maiuse ja kiituseni vaid võimaluseni hästi jälge ajada. Mina oma treeningutel suuresti mängingi selle peale, et tekitan koeras sihikindlalt stressi ning nõuan selles olukorras tööd. Sisuliselt järgneb nagu matemaatika ülesandele järgmine ja siis uuesti järgmine jne. Ja ma ei räägi praegu mitte serpentiinidest või trepist :)) vaid hoopis millestki muust. Sellise treeninguga tekibki koeras selline jäljeajamise pilt, mille kohta pealtvaatajad ütlevad, et näe Kairi Polla või Mari Nali või Merikese Käbi ongi hea jäljekoer. Et ta on sündinud ajama ning ei loovuta. Koer sünnib olema koer, selleks et ta jälge ajaks on vaja treenida ning treenida just sihipäraseid olukordi.

Eestis kahjuks on probleem selles, et liiga palju võistlusi on liiga kergete jäljepõldudega. Arvestades koera ninaga on need nagu tants punasel vaibal ning seetõttu ei saa omanikud reaalselt tagasisidet, et kas koer suudab üldse stressis olles töötada või mitte ning mis vigu ta teeb sellisel puhul. Ja siis kui laksab, siis öeldakse, et seekord oli vist liiga tugev tuul või kogenematu jäljetegija või vihm või ...

Illustreeriks eelpool kirjutatut ühe treeninguga, kus osaliseks olid Merike ja Käbi ning koeral vanust ca. 1,5 aastat. Toodud jäljeskeemi ei maksa võtta samm - sammult. Mustad jalajäljed on tehtud jälg, punased jalajäljed on ristuvad võõrad jäljed ning lillad suuremad "mummud" on toit jäljel. Jälje vanus oli veidi alla 1,5 tundi, tegemist oli mullajäljega ning koer, kellele selline skeem sai tehtud on noor (alla kahe aasta) kuid oskab ja tahab töötada (ehk saab balansseerida raskemate ülesannetega ilma, et koera "selgroo ära lõhuks". Tuul oli alguspunktist tagant.

Alguspunktist (NB! joonisel allotsas) tuli ca. 50 sammu, et koer saaks jäljega kohaneda ning siis esimene ristuv. Esimene ristuv ei olnud trambitud otse jälje peale, vaid astutud üle omaniku jälje ning peale ristuvat oli mõne sammu pärast paar pala toitu. Selle ülesande mõte oli ehitada koerale alguses üles natuke rohkem enesekindlust ning häälestada koer eristama oma ja võõrast jälge.

Edasi ca. 40 sammu pärast tuli uus ristuv, aga selle tegemisel sai juba "rikutud ära" oma jälg ehk astutud suhteliselt tugevamalt ning kindlalt oma jälje peale. Lootus oligi ehitatud sellele, et selles faasis koer eksib. Selleks, et koerale tekiks stressitaust oleks teda vaja selles osas lasta üsna "sügavalt" eksida. Ehk koer läks ikka kümmekond sammu mööda võõrast jälge minema. Selline pikkus oli hea, et veenduda, et koer tõesti läks 100% valejäljele, mitte lihtsalt ei kontrolli ning et viga, mille eest karistada oleks ilmne. Koer eksiski sügavalt ning selle eest sai teda üsna korralikult rapsitud rihmast. Koer sattudes stressi, tegi veel vigasid ning sai ka nende eest korrigeeritud. NB! sellise korrigeerimise juures peab olema hästi täpne, et tasakaal oleks paigas. Ehk mõjutus peab olema sedavõrd terav, et koer tõesti tunneb, et eksimine oli vastikut stressi kaasa toov ning et selle järgneb nö. väike jalgealuse ärakadumine, aga samas ei tohi see hävitada koera edasist töösoovi täielikult. Koera sai rapsitud ikka oma 5-6 eksimuse eest, sest minnes stressiolukorda on koeral korduvad eksimused lihtsad tulema. Kui koer muutus terasemaks ja tähelepanelikumaks, siis muutusid ka mõjutused kergemaks (ehk koer õpib, et olen tähelepanelikum ja õigemas meeleolus, on mugavam olla), mistõttu koera jaoks võis neid täheldada juba abina. See omakorda on selline tegur, mis kaitseb koera langemast "auku". Leidnud uuesti jälje hakkas koer iseseisvalt tööle. Kui nüüd koer oleks kohe leidnud maiust , siis koer oleks küll saanud kiitust ilusa leidmise eest, aga ei oleks õppinud lahendama mitut rasket olukorda järjest ning töötama stressi olukorras. Seepärast mina sellises olukorras nö. edasijõudnud koerale toitu ei anna (loomulikult kõik sõltub väga palju koeramaterjalist ja ettevalmistusest).

Edasi tuli koera jaoks suhteliselt lihtne element nagu nurk, mis lisas talle veidi enesekindlust ning sellele järgnes tugeva külgtuulega sirge, mis ei võimaldanud lõdvaks lasta. Kuivõrd eelnenud oli tugev rapsimine, siis see oli koeral piisavalt hästi meeles, et ta ei julgenud külgtuulega sirgel "lõdvaks lasta" ning ta ajas väga täpselt (seda ma nimetan terminiga - oli jälje pärast mures). Järgnes teravnurk, mida koer pidi lahendama stressis olles Sai lastud rihm sisuliselt lahti, et võimendada olukorda, et koer peab suutma ise) ning ta sai sellega väga hästi hakkama. Olles läbinud kaks nurka ideaalselt täiesti arusaadavalt kasvab koera enesekindlus ning seetõttu järgmise sirge ristuval jäljel, mis oli jällegi astutud oma jälge rikkudes, koer eksis kergelt. Tõsi viga oli palju väiksem kui eelmisel ning seda võis ka vaadelda lihtsalt kontrollina. Aga ka selle eest sai koera negatiivselt ning järsult mõjutatud. NB! mitte palju ja korduvalt vaid lihtsalt paar korda ja järsult. Ilmselgelt olles juba mõnevõrra stressis, siis selline "lõks" tekitas koeras lisastressi. Selles olukorras tuli läbida üks nurk, mis sujus taaskord ideaalselt ning siisa järgnes nö. tegelik ülesanne. Ehk viimane ristuv, kus ma olin kõndinud risti üle ja jäänud seisma sinna kõrvale ning tammunud edasi tagasi ehk segavat lõhna ja skeemi oli ohtralt. Olles ehitanud seda koera terve selle aasta suve teadsin, et siin olukorras ei saa koer enam eksida ning suudab olukorra lahendada. Ta lahendas olukorra ideaalselt. Enam paremini ei oleks saanudki teha. Ning siis 4-5 sammu pärast tuli toit.

Ehk mis oli selle harjutuse mõte. Jälje alguse osaga ehitada üles piisavalt ebakindlust ning stressi, et koer peaks lahendama stressis olles mitu rasket ülesannet järjest ilma abita ning alles peale seda viimast (mis oligi tegelikult see nö. peamine ülesanne, kõik eelnev oli selle ettevalmistamine) sai koer maiust ning kiitust. Edasi läks jälg lihtsamaks ning ka teel olnud põdra jäljed ületati kergelt. Selliste ülesannetega õpibki koer läbima järjest tekkivaid raskeid ning stressirohkeid ülesandeid ning õppima, et seal tunneli lõpus kuskil paistab valgus, mille nimel tuleb pingutada.

Kindlasti vajab mainimist, et sellist skeemi tasub teha vaid siis, kui tõesti ollakse endas kindel. Selline skeem nõuab head koeralugemisoskust ning ka rihma otsas tegutsemise tarkust. Tehes asju valesti võib palju ära rikkuda, isegi väga palju. Samuti peavad sellised jäljed vahelduma lihtsamate jälgedega, kus koer tunneb ennast rohkem võitjana.

Järgnevalt kirjeldaks veel olukorda täpsemalt lahti. Ma ei alahinda kuidagi lugejaid, ning tehniliselt oligi see ju väga lihtsalt mõistetav harjutus. Probleem seisneb hoopis selles, et siin on töö koera meeleoluga ning seetõttu mängib sellise harjutuse juures meeleolu mega suurt rolli. Kahjuks saadakse sellistest situatsioonist sageli väga erinevalt aru.

Seletan mõningad detailid täpsemalt lahti. Selleks, et seda tüüpi harjutusi teha, on vaja rida eeltingimusi.

Esiteks, koer peab oskama jälge ajada ehk tal peab olema tekkinud alla õige jäljeajamispilt. See ei pea  olema 100% kinnistunud, näiteks Merikese Käbil selle jälje ajamisel veel ei olnud, aga me teeme ikkagi selliseid harjutusi, sest see aitab kinnistamisel.
Kinnistunud jäljepilt võiks ikkagi sellisel tasemel eksisteerida, et kui koera käitumisse tugeva negatiivse mõjutusega sisse tulla, et siis oleks koeral kuhu "minna", või samuti, kui koeral tekib stress, et see ei paiskuks, mis iganes suunas, vaid muutuks ideaalis „tähelepanelikumaks ajamiseks“.

Teiseks peab koer olema harjunud sellega, et ta saab jäljel nii positiivseid kui ka negatiivseid mõjutusi ning teda reaalselt käsitletakse jäljel.
Sageli küll arvatakse, et koera mõjutataksegi jäljel negatiivselt, kuid tegelikult tihti seda ei toimu. Mõjutused, mida mõned koerajuhid kasutavad, liigituvad aga mitte selle „negatiivse mõjutuse“ alla, vaid hoopis koera juhtimise alla. Inimese mõistes „negatiivsel“ mõjutusel võib olla koerale koguni nelja sorti mõju:
a) see võib olla negatiivne mõjutus,
b) see võib olla juhtimine ja abi,
c) see võib instinkti tõstmist esile kutsuv sekkumine,
d) see võib olla koerale tähelepanu osutamine ehk siis hoopis positiivne mõjutus.
Seda jaotust võib kasutada nii jäljel, kuulekuses ja kaitses.
Kui nüüd te mõtlete oma koera ja treeningute peale, siis kindlasti tuleb teil selliseid momente meelde nii kuulekuse- kui ka kaitsetreeningutelt, kus nt teie reageerimist koera käitumisele on tema tõlgendanud teistmoodi, kui omanikul plaanis oli.

Jäljel võib see kahjuks ka niimoodi toimuda: tõmme rihmast võib olla nii abi, negatiivne mõjutus, positiivne mõjutus kui ka instinkti tõstev.
Kõrvalt vaadates ei pruugi seda aduda ning seetõttu võidakse niimoodi tasapisi koerale üles ehitada konfliktsituatsioone.
Kujutada ette, et jõudes suletud ukseni, kus seisab inimene, siis kord ta avab sulle ukse, teinekord laseb sul endal avada ja kiidab sind selle eest ning kolmandal korral, kui jääd seisma ja ootama ukse avamist, annab sulle hoopis tappa.
Arvan, et pole üldse vaja palju kordusi, et jõudes selle ukseni, kattute te külma higiga ootuspingest, et mis täna siis seal saab toimuma.
Me teeme tihtipeale aga sedasama oma koertega jäljel, nurkades ja siis imestame, et miks koer stressab nurgas. Või töötades võistlusel võõrast, raskemat jälge, on koer järsku kõik justkui ära unustanud.
Seega, lahti kirjeldatud harjutuse eeldusena, tuleb arvesse võtta, et koer peab olema harjunud negatiivse mõjutuste ning see ei tohi viia motivatsiooni kadumiseni ning töö täieliku hävimiseni.
Negatiivsest mõjutusest jäljel kirjutan ma teises artiklis.

Kolmandaks peab koeral olema välja kujunenud (kujundatud) käitumine, et ta raskuste tekkimisel ei loobu, vaid üritab alati leida väljapääsu, mis viib edasi. Tegelikult see ongi esimene aste stressi all töö õpetamisel. Ehk alguses õpetatakse koerale, et kui läheb raskeks ja tekib stress, siis peab edasi töötama ja et nii saabki võita stressi ning pääseda mugavamasse tsooni.

Need loetletud kolm eeldust tekitatakse koerale eelnevate jäljetreeningute käigus.
Mina hakkan seda ehitama alates kutsika esimestest treeningutest. Näiteks, kui teha esimesed 50 jälge nö tuima koera toitmist jäljel (samm-sammus toit) ilma koera reaalselt treenimata, siis neid aluseid välja ei kujunegi. Kui neid hakata kujundama peale 50 esimest jälge, siis on raisatud aega ja raha mõttetult väga palju, sest kõike eelnevat oleks saanud teha palju varem, arendades koera sellises tempos nagu loodus seda tegelikult võimaldab.
See kaotatud aeg võib kustutada ka väljavaated. Miks? Sest inimese aeg, raha ja motivatsioon on piiratud ja kui ta ei jõua nt aasta-pooleteisega kuhugi, siis kipub teinekord üks neist detailidest otsa saama. Teisalt on ka koera vanus piiratud ning iga treeningu, mis koerale midagi tegelikult ei õpetanud, peale raisatud päev on ju üks päev koera elust maha.

Minu kindel veendumus on, et ükskõik, kas soovitakse jõuda MMle või lihtsalt on soov saavutada Eestis kõrgem tulemus, tuleks seda üritada saavutada lühimat teed pidi, sest pikem raiskab raha ja mis kõige vastikum – eluaega, nii enda kui ka koera oma.

Siin said lahti kirjutatud eeltingimused. Lahti kirjutamata jäi aga päris palju muid nüansse. Üritan selle võla täita teiste artiklitega
.
Muide, kui see stressitreening tundub kuidagi koera tahtmise suhtes laastav või koera tööd hävitav või noorele koerale mitte üldse sobiv, siis vaadake veel korra üle Käbi IPO 1 jäljevideo www.sportkoer.ee lehelt.
Selle koeraga on ikka juba jupp aega, terve suvi, selliseid treeninguid saanud teha. Kas tundub, et koer nagu ei tahaks minna? Või poleks rõõmus? Pigem käitub ta siiski noorele koerale omaselt: ehk liiga lihtsates tingimustest kaldub ta veidi kiirustama, omades liiga head kontrolli jälje üle. Põld polnud iseenesest siiski liiga lihtne, seal toimus mõni nädal enne  ESLÜ FH 2 MV, kuid põld oli palju lihtsam kui meie tavapärased treeningpõllud, millega Käbi on harjunud:))
Ja veelkord, ärge tehke kohe kõike järgi ja ärge minge katsetama, kui ei saanud kõigest ehk päris õigesti aru. Väga palju võib ära rikkuda ja kaotada.