Kaitsekoolitusest

Aivo Oblikas

Järgneva artikliga sooviks natuke lahti mõtestada koera, koerajuhi ja varrukamehe osa kaitsekoolituses selliselt nagu mina sellest aru saan. Teisalt üritan ka lahti seletada kogu kaitsekoolituse kulu alates esimesest trennist kuni valmis võistluskoerani. Kogu järgneva jutu otsustasin ülesse kirjutada hõlbustamaks natuke koerajuhtidel lihtsamini mõista trennis toimuvat. Üritan kogu kaitsekoolitustreeningute stsenaariumi mahutada paari lehekülje peale. Kuna antud teemal on kirjutatud pakse raamatuid, siis loodan et mõistate, et teema käsitlus on mõnevõrra pealiskaudne mahutamaks selle kahele leheküljele.

Esimene trenn. Tihti on minult küsitud, et kui vana peaks koer olema, et alustada kaitsekoolitustreeninguid. Erinevad koolkonnad lähenevad sellele momendile erineva nurga alt. Soovitatakse alustada nii vara kui võimalik ja teisalt räägitakse vanusest alates 8-10 kuust. Mina pooldan igal juhul varasemat alustamist. Looduses hakkavad hundikutsikad koheselt, kui silmad peas on ning arusaam ümbritsevast tekkinud, õppima. Seda läbi oma kogemuste ning ka ema juhiste. Selline lähenemine on vajalik, et omandada võimalikult palju oskusi iseseisvaks eluks, et hiljem hakkama saada. Kui nüüd kutsikad lihtsalt kasvaksid kuni 6-8 kuuni ning alles siis õppima hakkaksid, siis oleks küll looduses midagi väga valesti ning tõenäoliselt hundi sugu juba välja surnud. Milleks siis koeraga (kes on arenenud hundist) peaks ootama mitu kuud. On ju arusaadav, et kutsikana õpivad koerad palju kiiremini, kui täiskasvanuna. Samas muidugi tuleb kutsika treenimisele läheneda vähe teistmoodi, kui täiskasvanud koerale. Samuti võib teha noore koeraga treeningpause, kui areng seda nõuab.
Minule isiklikult tundub, et mida hiljem kutsikaga alustada, seda rohkem läheb erinevate olukordade talle õpetamisega aega. Arvan, et meil on probleem ka selles, et kui inimene tuleb koeraga trenni alles 7-8-kuuselt, siis tihti pole ta enne seda üldse midagi teinud. Sellest johtuvalt aga ei oska koer tavaliselt üldse aru saada sotsiaalsest käitumisest treeningutel. Koerale oleks mõistlik juba kutsikana selgeks õpetada saagi jälgimine ja haare (see oskus on ju tegelikult igal koeral juba instinktide näol loodusest olemas). Sellest tulenebki kutsika esimene kaitsekoolitustreening. Kutsikas näeb saaki, üritab seda kätte saada, haarab ning tapab. Kuna see esimene haare annab koerale esimese mälestuse kaitsekoolitusest (platsist, “võõrast kollist” ja tööst seal), siis tuleks esimese haarde juures jälgida, et see oleks tehtud koerale ideaalselt (et ta saaks ilusa täissuu haarde ning samas mitte koormata teda närima). Samas võiks koer selle soovitavalt kohe kätte saada.

Teine küsimus, mida tihti küsitakse on: mida koer peab oskama trenni tuleku hetkeks? Minu soovitus oleks, et koer peaks platsile tuleku hetkeks omama sotsiaalse käitumise aluseid. See tähendab, koer peaks olema omanikuga kontaktne, usaldama teda ning lootma ta peale. Ideaalne oleks, kui ta oleks sedavõrd sotsiaalne, et ta julgeks ka varrukamehega kontakteeruda. Seega soovitaks enne varrukatrenni teha koeraga kontaktitreeninguid (soovitavalt kaltsu või nutsuga). See annab treeninguteks hea aluse, kuna sel juhul koer oskab juba saaki jälgida ja haarata, naudib seda ning samas on omanikul ka koeraga hea kontakt.

Järgnevalt lähemalt treeningutest ja edasiliikumisest. Koerad on üldjuhul treenimata kujul loomult ründaja suhtes ebausksed ja ebakindlad. Looduses on elu selliselt määratud, et kahe kiskja kokkusaamisel näitavad mõlemad teineteisele hambaid ning seejärel nõrgem annab alla ja taandub. Kui rünnak ei ole piisavalt hirmuäratav, siis hakatakse vastu (agresiivne käitumine). Ühel hetkel aga tundub koormus liiga suurena ning rünnatav otsustab taanduda (alla anda). Võõras inimene on koerale igal juhul koormavam, kui teine koer, seda eriti noorele koerale. Seega praktiliselt eranditult iga noor koer kaldub põgenema varrukamehe ees. Edasiminek saavutatakse koera jaoks sellega, et alguses toetab ja võitleb koos koeraga tema omanik. Noor koer üldjuhul peab oma peremeest karja juhiks ning seetõttu on tugi äärmiselt oluline. See tugi on kas pingul rihm (mille kaudu koer tunnetab peremeest enda selja taga) või peremehe osalemine võitluses ja hammustamises (koer saab aru, et ei ole üksi). Läbi sellise toe tunneb koer ennast kindlamini ning julgeb rünnata ja vastu hakata. Selliselt õpetatakse koerale selgeks saagi jälgimine ning haare ja võitlemine haaratud saagi eest. Koos haaramisega õpetatakse koerale ka hüppe alused. Alguses peab koer julgema hüpata rihma otsas saades tuge omanikult . Algajale koerale tuleb kindlasti anda ka natukene distantsi pealt koormust, kuna vastasel juhul muutub kogu treening tema jaoks mänguks.

Kui haare on 100% korras (ilus, rahulik täissuu haare), siis on võimalik hakata koerale õpetama haukumist. Selleks on kaks võimalust:
a) koerale, kes oskab hammustada ja haarata ning käitub hästi saagiinstinkti osas, hakatakse õpetama instinkti vahetamist. See tähendab – kord varrukamees seisatab ja ähvardab koera, kord liigub ja on saak. Sel juhul koer õpib vajadusel ennast kaitsma (agressiooniinstinkt), vajadusel saaki taga ajama (saagiinstinkt). Selliselt õpib koer haukumise kindlas olukorras selgeks (kui mees seisab, siis tuleb haukuda, kui liigub tuleb hammustada). Edasi saab juba õpetada lahti laskmist.
b) koer, kes oskab hästi hammustada, saab käsu “lahti”. Kui koer on hästi omaniku kontrolli all, siis ta laseb lahti. Varrukamees koormab koera pilguga ning kui koeral keelatakse hammustada, siis ta sattudes konflikti hakkabki haukuma. Pole vahet kumba teed pidi minna, tuleb haukumine ja lahti laskmine õpetada 100% selgeks omaniku juuresolekul. Alles siis võib hakata distantsi suurendama.

Nagu eespool öeldud tuleb edasiliikumisega ettevaatlik olla. Teisalt on jälle oluline, et kui koer julgeb rünnata ja hammustada, et siis võimalikult ruttu edasi liikuda ning omaniku tugi rihmaga ära kaotada. Vastasel juhul võib koer jääda sõltuvusse omanikust ja rihmast.
Kui hammustamine ja võitlus sujub omaniku lähedal ideaalselt ning haukumine ja lahti laskmine on lühikeselt distantsilt samuti selge, siis hakatakse vahemaad järjest suurendama, jõudes lõpuks võistlusdistantsideni. Oluline on selles staadiumis jälgida, et koer ei saaks vigu teha. Koerad on sedavõrd nutikad, et nad mõistavad ruttu, kui pikad on rihmad ja kuhu ulatuvad omaniku käed. Seetõttu on parem, kui kõik vead kohe ära karistada.
Selline oleks kogu kaitsekoolitus linnulennult. Loomulikult kaasneb kogu selle jutu juurde ka palju tööd koera õige meeleolu saavutamiseks ning energia tõstmiseks, samuti eri elementide lihvimiseks. Mingil juhul ei tohiks kiirustada.