Sportkoera toitmisest

Aivo Oblikas

Õige menüü ja toitumine on sportkoera jaoks täpselt sama oluline kui treening. Tegelikult, kui laiemalt mõelda, siis isegi tähtsam kui treeningud, sest õnnestunud treeningud on võimalikud ainult tänu õigele toitmisele. Mul endal oli kombinatsioonis toit ja sport lihtne orienteeruda, kuna olen viis aastat õppinud TTÜs inimeste toitlustamist magistriõppe mahus ning samuti harrastanud pikka aega Eesti mõistes kõrgeimal tasemel sporti. Sealt tuli ka laiem kogemus toidu ja spordi seostest. Toetudes sellele baasteadmisele hakkasin ka koeraga tõsisemalt sporti tehes kohe uurima sportkoera toitmise põhimõtteid.

Alustan olulisematest komponentidest ning reeglitest sportkoera toitmisel. Seletan kõigepealt lahti teadusliku tausta ning artikli teises osas toon konkreetseid näiteid, kuidas ma oma koera toitsin ja mida olen teistele soovitanud.

Koera energia jaoks on olulised kolm komponenti - rasv, proteiin (valk) ja süsivesikud. Neist kolmest mängib aga proteiin lisaks suurt rolli ka vigastustest hoidumisel.

Energiast. On kasutusel selline termin nagu MER (ingl k - maintenance energy requirement) ehk koera eksisteerimiseks igapäevaselt vajalik energia. Uuringud on näidanud, et kui näiteks jahikoer peab jahti ühe tunni, siis tema energiavajadus on 1,1 MERi (ehk siis 10% suurem n-ö normaalolekust), täispäev jahipidamist võtab aga juba 1,4-1,5 MERi, seega märkimisväärselt rohkem energiat. Suurimaks energiakulutajaks on nt kelguvedu. Kelgukoera päevase töö energiavajadus on 4-5 MERi ehk siis meeletult palju suurem kui tavakoeral.

Kust see energia võetakse ja mis selle juures olulist rolli mängib.
Tööks vajalikku energiat tekitab koer eri teid pidi. Kõik sõltub ajahetkest ja töö pikkusest. Pingutuse esimestel hetkedel ehk esimese 5-20 sekundi jooksul toodetakse kehaliseks tööks vajalikku energiat rakusisese ATP, kreatiinfosfaadi (CP) ja ADP/müokinaasi süsteemi kaudu.

Sealt edasi (alates 5-20sekundist) kuni kahe minutini toodetakse energiat glükolüüsi teel, glükoosi anaeroobselt lõhustades. See on juba keerukam protsess ja koosneb mitmest sammust ning sellesse on kaasatud rida ensüüme.

Kolmas ajaline aste, mis algab teisest minutist, on oksüdatiivne metabolism. See on eelnevatest energiatekitamise mehhanismidest kõige keerukam, kuid samas ka kõige efektiivsem.

Energiat saab koer, nii kui eelpool ütlesin, kolmest eri komponendist – rasvast, proteiinist ja süsivesikutest. Seeduvad süsivesikud on suhkrud ja tärklised. Tselluloos, pektiin on aga kiud ja nad on raskesti seeduvad. Suhkruid on olemas erineva ehitusega. Lihtsama ehitusega suhkruid nimetatakse monosahhariidideks - glükoosiks, fruktoosiks ja galaktoosiks. Nende ehitus on sedavõrd lihtne, et neid pole organismil vaja enne imendumist väiksemaks lõhkuda. Disahhariide ja polüsahhariide peab aga organism enne kasutamist ensüümidega väiksemaks lõhkuma. Süsivesikute energiasisaldus on 3,5 kcal grammi kohta.

Valgud omavad nii energeetilist väärtust kui on ka aminohapete allikaks. Kõrgekvaliteedilised loomse päritoluga valgud on kergesti seeduvad ja annavad vajalikke aminohappeid. Kui koera füüsiliselt treenida, saavad tema lihased pidevat koormust. Selle käigus tekib koera lihastesse pidevalt väikeseid kahjustusi, mis iseenesest ei ole vigastused, kuid mida on vaja töö käigus pidevalt “remontida”. Selleks kasutataksegi aminohappeid.

Kui koer ei saa toiduga piisavas koguses kvaliteetset valku, siis ei jätku tal ka aminohappeid ning mikrovigastustest kasvavad välja juba suuremad probleemid. Rõhutan: kui koer ei saa piisavalt valku, siis on tugevalt treenides suur risk vigastuste tekkeks. Proteiini energiasisaldus on 3,5 kcal grammi kohta, kui organism seda energiasaamise eesmärgil kasutab. Sportkoera toidus võiks olla proteiinisisaldus 28-32% juures. Selline sisaldus on optimaalne, et aidata hoiduda vigastustest.

Rasva kasutab organism peamise energiaallikana, kuid samuti ka metaboolse vee tootmiseks. Rasvad on kergesti seeduvad ja energiarikkad. Rasva energiasisaldus on 8,5 kcal grammi kohta. Rasva roll organismi jaoks ei seostu vaid energiaga, vaid ta on ka abiliseks rasvas lahustuvate vitamiinide A, D, E ja K omastamisel. Rasva metabolism toodab organismile 100 grammi rasva kohta 107 grammi vett. Sportkoera toidus võiks olla rasvasisaldus 25-32% juures. See on optimaalne, et saada vajalik kogus energiat.

Vitamiinid mängivad samuti sportkoera (tegelikult küll iga koera) toitumises väga olulist rolli. Olulisemad vitamiinid on A, D, E, K ja B kompleksi vitamiinid, eriti tiamiin, niatsiin ja tsüanogobolamiin (B1, B3 ja B 12).
Vitamiin A mängib väga olulist rolli sidemete ja kõõluste juures.
Vitamiin D on vajalik seoses kaltsiumi ja fosfori tasakaaluga.
Vitamiin E on oluline antioksüdant. Tema roll on rakuseina membraani stabiilsuse säilitamise juures, mis mängib suurt rolli just jälje- ja otsingukoerte töös.
Vitamiin K on vajalik vere tasakaalustatud tootmiseks.
Tiamiin aitab vähendada stressi, mis kaasneb võistlusolukorraga.
Niatsiinil on oluline roll täita süsivesikute ainevahetuses, samuti vere punaliblede loomes.
Vitamiinide rollist võiks siin veel kirjutada, aga see läheks juba liiga pikaks ja teaduslikuks kätte.

Kui nüüd mõelda eelnevalt kirjutatud peale, siis koerte, keda võib vaadelda sprinteritena, peamine energia tuleb valkudele ja süsivesikutele põhinevalt. Kestvusaladel võetakse energia peamiselt just rasvadest läbi oksüdatsiooniprotsessi ehk energiaallikana mängib suurt rolli rasv. Teisisõnu peaks jõudu ja kiirendust nõudvate alade puhul pöörama rolli valgu ja süsivesikute sisaldusele toidus ning kestvusaladel rasva olemasolule. Kui koera sooritus koosneb lühikestest pingutustest, kuid vältab pikemat aega (nagu IPO juures), siis mängivad energia saamise juures ühesugust rolli nii proteiin kui ka süsivesikud ja rasv. Huvitava detailina võib välja tuua, et teaduslikult on tõestatud, et rasva põletamine on “jahedam” kui proteiini põletamine ehk selle käigus soojeneb koera keha vähem. Ehk kui ilm on soe, siis koera keha ei tooda nii palju soojust endale n-ö probleemiks kaela.

Süsivesikutest ja nende rollist koera taastumise juures.
Süsivesikute reservid lihastes on glükogeenina. Lihased kasutavad glükogeeni pingutuse käivitumisel, kiirendamistel ja jõudu nõudvates harjutustes (nagu ka eelpool jutuks oli). Glükogeen on kiirete lihaskiudude kütus. Glükogeenivarud samas ei ole üldse suured ja tühjenevad kiiresti. Selles situatsioonis aga nõrgeneb lihaste töö. Kui toidus ei ole piisavalt süsivesikuid, siis see võib kaasa tuua koera töövõime languse ja ka vigastusi. Kui üritada ette anda mingeid suurusjärke, siis sportkoera energiast peaks tulema ca 10-15% süsivesikute baasil.

Koera treenimisel peab pöörama pidevalt tähelepanu, et lihastes oleks piisavalt glükogeenivarusid, et need ei tühjeneks täielikult. Selle juures mängib väga olulist rolli aeg. On välja uuritud väga huvitav detail: nimelt peab koera organism saama hiljemalt 30 minutit peale töö lõpetamist endale juurde “häid süsivesikuid”. See tähendab, et lihasrakkude GLUT4 kanalid on lahti vaid pingutuse ajal ja kuni 30 minutit peale pingutust. Seejärel nad sulguvad. Need kanalid võimaldavad omastada lihastesse süsivesikuid otse, ilma et vabaneks insuliin. Lihtsad suhkrud nagu näiteks glükoos, dekstroos, fruktoos ja maisisiirup põhjustavad insuliini vabanemise, mis omakorda viib alla veresuhkru (hüpoglükeemia). Komplekssete tärkliste nagu leiva, riisi ja teraviljade seedumines ja imendumine võtab liiga kaua aega ning põhjustab sellega muuhulgas ka vedelikukaotust.

Selle probleemi lahendamiseks on olemas aga suhkur nimega maltodekstriin. See on väike kompleks-süsivesik. Ta suudab imenduda kiiresti ja seda ilma, et vabaneks insuliin. Kui koerale anda maltodekstriini sisaldavat lahust 30 minuti jooksul peale pingutust, siis taastuvad füüsilisele pingutamisele eelnenud glükogeenivarud kuni 85% ulatuses. Hiljem andes toimub taastumine vaid 40% ulatuses. Teisisõnu - kui koera glükogeenivarusid ei suuda kiirelt taastada, siis taastub koer pingutusest palju kauem ja on võimeline sarnaseks pingutuseks alles pikema aja pärast.

Selleks, et vähendada glükogeenivarude kiiret ammendumist lihastes on olemas kaks võimalust. Esiteks, kui koer on saanud piisavas koguses rasva, siis aeglased lihaskiud kasutavad energia saamiseks pigem rasva ja süsivesikute energia jääb puhtalt kiirete lihaskiudude kasutada. Teine tee on anda koerale maltodekstriini, mis aitab taastada varusid ilma, et insuliin vabaneks.

Enne, kui lähen konkreetsete näpunäidete juurde, toon välja veel ühe väga tähtsa punkti. Koera organismil kulub umbes neli kuni kuus nädalat, et kohanduda uue dieediga. See tähendab, et koerale, kelle koormus hakkab treeningutega kasvama ja kel läheb vaja rohkem energiat, tuleb hakata suurema rasvasisaldusega toitu andma juba 4-6 nädalat enne pingutust. Samuti tuleb jälgida, et üleminekud ühelt toidult teisele toimuksid rahulikus tempos ja järk-järgult.

Siin eespool oli nüüd päris pikalt teaduslikku jutu, mille ma olen saanud erinevaid sportkoerte toitumist puudutavaid artikleid lugedes. Need eelpool toodud faktid moodustavadki vundamendi millele toetus ka mu enda koera toitmine võistluste ja treeningute ajal.

Nüüd siis lähemalt oma kogemusest.
Mina eelistan sportkoera toitmisel kindlasti valmis kvaliteetset kuivtoitu. Võib pikalt arutleda teemal, et tegelikult ikka andes koerale puhast liha, kust saab ta rohkelt vajalikku kvaliteetset valku või et ta saab nt lõhest vajalikke rasvu ja vitamiine jne. See on ka õige, kuid kui mõelda sellele, et toidus peab olema süsivesikute, rasvade ja valkude vahel tasakaal ning õiges koguses erinevaid vitamiine ja mineraale, siis on täiesti ilmne, et ise koerale toortoitu söötes ei ole võimalik sellist tasakaalu välja mängida. Või õigem oleks öelda, et kindlasti on, aga see nõuab juba väga suurt süvenemist, kaalumist ja rehkendamist ning ikkagi jääb vea võimalus suureks.

Okei, samas võib ju mõelda selliselt, et näe inimene ju ei kaalu ka igapäevaselt eri komponente ja sööb samuti mida juhtub, kuid näe - ei suregi maha. Siiski tasub meeles pidada, et jutt käib sportkoerast, mitte õues haukuvast ketikoerast. Ka viimast tuleb minu arvates toita kvaliteetselt, aga... Kui mõelda inimesele, siis tavaline inimene võib süüa tõesti mida iganes ning ta saab enam- vähem hakkama (tõsi, teinekord kimbutavad ka inimesest valest toitumisest alguse saanud haigused!). Sportlane peab aga ilmselgelt jälgima, mida ta sööb. Sellest loogikast siis ka minu valik.

Kui teil on sportkoer ja te annate talle järgmine kord suurema koguse hakkliha, siis mõelge selle peale, mis komponendid ja millises koguses ta sellest kätte saab ning mida ja kui palju talle, ülalräägitud reegleid silmas pidades, juurde tuleks anda. Kui olete selle välja arvestanud ja suudate seda järgida, siis on hea. Kui ei, siis tasuks mõelda, kas hakklihaga toitmine on ikka hea mõte.

Järgnevalt toidusarjade ja tootja valikust.
Olen oma võistluskoeri toitnud Royal Canini toitudega. Põhjendan, miks. Minu jaoks on Royal Caninil üks suur eelis teiste Eestis pakutavate toidusarjade ees. Nimelt on neil olemas väga lai valik erinevaid toite ja lisandeid ning mul on ühe tootja sarjade siseselt väga lai mänguruum. Sellele lisaks tuleb kasuks ka know-how olemasolu: ehk kasutades ühe tootja tooteid on mul võimalik alati küsida ühest ja samast kohast nõu eri komponentide kokkusobivuse kohta.

See on väga suur eelis, sest sellisel juhul on vahetades või lisades mingit toodet võimalik antud firma ekspertidelt kohe ka küsida, et kuidas see eelnevaga seostub ja sobib. Kui ma kasutaksin toitu ühelt tootjalt, konserve teiselt ja jooke kolmandalt, siis oleks küllalt keeruline neid kokku viia. Samuti olen kõrgelt hinnanud Royal Canini suhteliselt kõrget toetust ja huvi koeraspordi suhtes. Neil on olemas vajalikud teadmised ja pühendumus.

See eelnev võis kõlada kui tellitud reklaam, kuid seda see ei ole. Olen oma valikutes üsna praktiline ja selline valik on sellest tingitud. Järgnevalt, rääkides erinevatest sarjadest ja toitudest, toon samuti oma näited Royal Canini baasil, kuid lugeja leiab kindlasti analoogseid tooteid ka teistelt tootjatelt.

Nüüd edasi toitmise juurde.
Sportkoera aastaringsetes treeningutes esineb kolm selgelt teineteisest erinevat perioodi:
1. Intensiivne treeningperiood
2. Intensiivne treeningperiood talvel
3. Kergema treeningu periood (taastusperiood)

Kui mõelda, et koera treenitakse kogu aeg, siis järelikult vajab koer aastaringselt kvaliteetset toitu ja artikli alguses nimetatud komponente (valku, rasva, süsivesikuid, vitamiine, mineraale). Kõik need komponendid peavad olema tasakaalus ja neid peab olema vajalikus koguses.

Kui nüüd võrrelda kolme eri treeningperioodi, siis eristab neid kõige rohkem just energiavajadus. Ilmselgelt läheb koeral intensiivse treeningperioodi ajal vaja oluliselt rohkem energiat kui taastusperioodil. Samas on aga selle vajadus talvel külmaga veelgi suurem, sest osa energiast kulub koeral ka enda soojas hoidmise peale. Kõiki muid komponente peab koer saama aga ikkagi (laias laastus) samas koguses kogu treeningaasta jooksul. Seetõttu on ülioluline mitte mängida toidu kogustega vaid pigem vahetada toite vastavalt energiasisaldusele.

Toon näite. Oletame, et koer kaldub tüsenemisele. Omanik tahab koera kaalu kontrolli alla saada ja vähendab oluliselt päevast toiduratsiooni. Tundub väga loogiline ju. Koer saabki vähem rasva ja ka energiat, kuid samas saab koer kohe ka vähem kõiki teisi komponente. Ilmselgelt satub koera keha niimoodi stressi ja tema vastuvõtlikkus erinevatele haigustele ja vigastustele suureneb. Õige oleks vahetada toit väiksema energiaga toidu vastu, milles kõik muud komponendid on vajalikus koguses siiski olemas. Koer saab vähem energiat (võtab kaalus alla) ja saab kätte ikkagi kõik vajalikud vitamiinid ning mineraalid.

Mina toitsin oma koera selliselt:
1. Intensiivne treeningperiood
Suure energiasisaldusega toit aktiivsele sportkoerale Energy 4300. See toit on mõeldud aktiivsele ja tugevaid treeninguid tegevale koerale ning seal on sellest lähtuvalt ka vajalik koostis. Kui võrrelda koostisi nö. tavatoitudega, siis on hästi näha erinevused. Suurim vahe on energia hulgas, mida Energy toidud ilmselgelt rohkem pakuvad. Olenevalt treeningute raskusest ja intensiivsusest vahetasin antud toitu ka veel energiarohkema toidu vastu, Energy 4800. Kui te vaatate toodud linkidelt toitude koostisainete tabeleid, siis leiate sealt erinevused. Olenevalt treeningute intensiivsusest mängisin ka toidu kogusega vastavalt tootja soovitustele. Kuivõrd koera treeningute intensiivsus ja koormus siiski mõnevõrra kõigub, siis oleks mõistlik suuremate piikide juures ka toidu kogust vastavalt kohandada.

2. Intensiivne treeningperiood talvel
Ilmselgelt nõudsid koera treeningud sellel ajal rohkem energiat, mistõttu toitsin koera just võimalikult kõrge energiasisaldusega toiduga Energy 4800. Kui ilmad olid väga külmad ja treeningud raskemad, siis suurendasin ka toidu kogust (nagu soovitab ka tootja). Külma ilmaga kulub koeral energiat juba nö. eksisteerimiseks oluliselt rohkem kui sooja ilma puhul. Kui nüüd mõelda intensiivsele tööle õues, siis pelgalt sissehingatav külm õhk juba jahutab ja keha peab tootma sooja nö. vastukaaluks. Teisisõnu, talvel külmaga peaks koer kindlasti saama suurema energiasisaldusega toitu, et treeningkoormusele vastu pidada.

3. Kergema treeningu periood (taastusperiood)
Sellel perioodil oli oluline toidust saadavat energiat sedavõrd vähendada, et koer saaks küll kõik kätte, kuid ei võtaks kaalus juurde. Need perioodid polnud just pikad, aga ka paari-kolme nädalaga saadud liigse energia oskab koer hästi kehakaaluks polsterdada. Kui nüüd puhanuma koeraga, kellel ka füüsiline seetõttu veidi langenud on, uuesti treenima hakata, siis need liigsed kilod on väga kurjast näiteks liigestele. Kasutasin sel perioodil saksa lambakoerale mõeldud toitu või täiskasvanud suurele koerale mõeldud toitu Maxi Adult.

Selline toidu sarjade ja kogustega varieerimine tagas selle, et mu koer oli kogu aeg vajalikus vormis, tal ei jäänud midagi puudu ja ta tundis ennast hästi. Tänu õigele toitumisele valitses tasakaal, kus ühest küljest koer ei läinud ideaalkaalust välja, aga teisalt jätkus tal energiat ja vajalikke aineid nii treenimiseks kui ka taastumiseks.

Kui te vaatate Energy kahe toidu koostise tabeleid, siis sealt on hästi näha, kuidas need sobivad hästi kokku artikli alguses toodud teadusliku poolega.

Võistlusperioodil, kui treeningute füüsiline koormus langes, siis selleks, et säilitada koera kehakaal õiges numbris ja tervis heas korras, sai samuti toitmist varieeritud ning viidud ta väiksema energiasisaldusega toidu peale. Aga jällegi, see ei olnud selline mängimine, et täna annan seda ja nii palju ning homme teist ja naa palju. Pigem nii, et kui treeningutesse tuli seoses võistlustega näiteks paar nädalat kergema füüsilise koormusega perioodi, siis selleks ajaks vähendasin ka energiakogust toidus.

Järgnevalt räägiks täpsemalt võistlustega haakuvast toitmisest. Kui võtame, et sportkoera treenimise peamine eesmärk on, et ta esineks võistlustel hästi, siis tegelikult on meeletult oluline, kuidas ta ennast võistlustel tunneb.

Mõtleme nüüd koos IPO koera peale.
Meil Eestis algab üldjuhul IPO hommikul kohe jäljega. Iga jälge treeninud inimene teab, et koer ajab jälge kõige paremini, kui kõht on tühi. Järelikult ütleb loogika, et jätame koerale toidu andmata ja saame jäljel võiduvõimalusi lisaks. Paraku aga järgnevad jäljele kuulekus ja kaitse. Kust siis tuleb koeral see energia ning vajalikud valgud, rasvad ja süsivesikud, kui kõht tühi on? See ongi tegelikult vastik dilemma.
Mina lahendasin probleemi nii, et võtsin kasutusele Royal Canini veterinaariapoolele mõeldud toitelahused ja konservid.

Kui jälje algus polnud päris hommikul kell 8, vaid näiteks 11-12 ajal, siis andsin hommikul vara, ca 4 tundi enne starti, koerale toitelahuse Convalescence Support (punane pakk). Lahus on mõeldud operatsioonist taastuvale koerale ja on seetõttu tehtud võimalikult lihtsalt ning kergelt imenduvaks ja seeduvaks. Teinekord lisasin lahusele ka rasvalahust, lisamaks veidi energiat. Niimoodi oli mul võimalik laadida koera organism vajalike ainetega, ilma et ta tunneks täiskõhutunnet.

See energia on ju tegelikult vajalik ka jäljele, mitte ainult kuulekuseks ja kaitseks. Ka jälg, eriti kõrgemates astmetes, on piisavalt koormav. Teatud mõttes vähendas selline samm näljatunnet ja oli risk, et see mõjutab koera tööd, aga ilmselgelt ei meeldinud mulle mõte, et koer läheb võistlustulle, kõik võimalikud “laod” tühjad. Samas muidugi väärib siinkohal mainimist see, et olen koerale sihipäraselt õpetanud jälge selliselt, et toidu osakaal selles oleks väike ehk koera töö ei sõltuks nii palju kõhus toimuvast.

Kui jälg algas hommikul vara, siis jätsin koerale õhtul tavapärase toidu andmata ja andsin talle selle asemel taaskord opist taastuvale koerale mõeldud toodet ehk antud juhul Recovery konservi. See on nagu kontsentreeritud toit, milles on väiksemas koguses olemas kõik vajalik ning on kergelt imenduv. Sellise sammuga saavutasin selle, et suure tõenäosusega suutis koer õhtul sööduga öö jooksul sedavõrd hästi toime tulla, et hommikul ei koormanud toidu seedimine enam koera organismi, kuid samas oli koer laetud kõige vajalikuga.

Kui koer läks hommikul jäljele vara ja ei olnud eelnevalt punasest pakist (Convalescence Support) jooki saanud, siis andsin seda talle kindlasti pärast jälje ajamist. Üldjuhul on jälje ja järgnevate alade vahel mitu tundi aega. Selline lähenemine andis võimaluse koera organismi kuulekuseks ja kaitseks laadida. Ehk pärast jälge tuleb nii ehk naa koerale juua anda, et ta taastuda saaks. Kui ta koos selle vedelikuga saab ka energiatootmiseks vajalikke ained ja neid kujul, mis võimaldavad neil hästi imenduda, siis on see ju ideaalne.

Pärast kuulekuseosa sooritamist on jällegi oluline koerale juua anda, et ta taastuks ja ei tekiks veepuudust. Koos veega andsin ma koerale ka n-ö koerte spordijooki. Kes on ise jooksnud pikemaid distantse või suusatamas käinud, teab väga hästi, kui olulist rolli mängib spordijook. See annab organismile vajalikke elektrolüüte ja aitab ära hoida lihaskrampe. Koerte puhul mainisin enne ka sellist komponenti nagu maltodekstriin. Royal Caninil on olemas analoogselt punase pakendiga joogilahusele ka sinise pakendiga lahus Rehydration Support, mis on otseselt mõeldud jällegi opi-järgseks taastumiseks. See on üsna sarnane inimestele mõeldud spordijookidega ehk sisaldab elektrolüüte ja lisaks maltodekstriini. Sellise sammuga andsin ma koerale võimaluse kiireks taastumiseks, samuti glükoosivarude taastamiseks lihastes.

Kui ma peale jälge “punast” lahust ei andnud, siis kindlasti andsin “sinist”, et koer suudaks ennast taastada võimalikult kiirelt jäljeajamisega kaasnenud pingutusest.

Sama sinise paki lahusega jootsin ma koera ka suuremate füüsiliste pingutuste järgselt trennide ajal, et koer taastuks järgnevaks päevaks hästi ja oleks võimeline taas täiel võimsusel treeningutel pingutama. On oluline, et see jootmine jääks pingutusele järgneva 30 minuti sisse.

Sellist skeemi kasutasin ma võistluste puhul, mis vältasid ühe päeva ehk kui kõik IPO kolm ala olid ühel päeval. Kui ma käisin MMidel, kus tuli nädala sisse mahutada treeningud, kiire kohanemine, taastumine, üksjagu kurnavad ametlikud treeningud ning eri päevadele jagunev jälg, kuulekus ja kaitse, siis kasutasin palju keerukamaid skeeme, mis sõltusid eelpool loetletu jagunemisest päevade vahel.

Sellest ma praegu pikemalt ei kirjuta, et mitte asja väga keeruliseks ajada. Kel huvi, siis hea meelega konsulteerin sel teemal. Sportkoera juures treenivaid sportlasi olen nende teadmisega alati aidanud, kuid kui küsima tuleb ka keegi kõrvalt, siis kindlasti aitan ka teda.

Loodan, et artikkel aitas mõista, mis rolli eri komponendid sportkoera toitmises mängivad ning kui oluline on tegelikult õige toitmine sportkoera jaoks.