Vead jäljekoolituses

Aivo Oblikas

Olles koolitanud viimase kümnekonna aasta jooksul erinevaid koeri jäljel ning jälginud kõrvalt, kuidas inimesed oma koertega jäljepõllul sehkendavad on silma jäänud terve nimekiri eksimustest, mis kipuvad korduma. Järgnevalt loetlekski neid ülesse. Tegemist ei ole kindlasti mingi tähtsusjärjekorraga vaid lihtsalt loeteluga. Loodetavasti see loetelu aitab inimestel vigu vältida.

*Koera alahindamine. Inimestel on kummaline arusaam, et koerad ei tea kust kuhu jälg läheb ning inimene peab seda koerale õpetama ning sellest lähtuvalt koolitavad nad koeri nagu lapsi - kõigepealt õpetatakse selgeks tähestik, siis moodustama sõnu ning alles siis sõnadest lauseid. Tegelikult oskavad koerad juba mõne nädalasena väga hästi ninaga tööd teha ning leides õige motivaatori ka selle nimel pingsalt töötama. Mõnekuune kutsikas ajab juba hoovis mööda asfaldit mitu tundi tagasi seal jalutanud kassi jälgi ning seda täiesti ilma maiuse, sunni ning koolitamiseta. Miks siis inimesed talluvad kuude kaupa mahlasesse rohtu 20 minutilisi jälgi ohtra maiusega? Sellepärast, et nad arvavad, et koerad on rumalad ja ei tunne lõhna. Koerale tuleks õpetada lihtsalt seda, mida me tahame käsklusega jälg saada ning millist tööd näha, leida piisav motivaator ning lasta koeral oma nina kasutada.

*Koertega kommunikeerimisvead. Inimesed kipuvad taandama kiitust ning karistust ainult sõnadele "tubli" ja "ei". Tegelikult on koera jaoks positiivne kinnistamine ehk kiitus ka see, et annad talle võimaluse edasi töötada või jäljel edasi liikuda. Karistus aga ka see, et kui koer on jäljel ning tahab edasi töötada, siis omanik võtab talt selle võimaluse. Siit edasi järeldub väga suur viga, mida tehakse:

*Ei teata jälje täpset asukohta. Inimesed ei tea, kus täpselt kulgeb jälg ning kus on nurgad. Kui endal puudub täpne teadmine ning koer läheb nurgast sujuvalt üle ning omanik järgneb talle rahulikul sammul, siis koera keeles tähendab iga samm tubli - tubli - tubli. Kas see ongi see, mida omanik tahab koerale tegelikult õpetada. Või kui koer teeb nurgas ideaalse pöörde ning läheb õhinal uuele sirgele, aga omanik arvab, et nurk on hoopis teises kohas ning hoiab tagasi koera öeldes koerale sellega EI - EI - PAHA KOER. Kõik see eelnev tekitab koerale suurt konflikti ning pidurdab kõvasti jäljekoolitusese edasiliikumist. Enam suuremat viga ei saagi jäljel olla , kui see et ei tea, kust jälg kulgeb.

*Jälg kadunud. Üks suuremaid vigasid on ka see, et omanik kaotab jälje täielikult ära. Koer otsides ja otsides satub aga segadusse nähes, et omanik on oma olemuselt ebakindel ning tujust ära. Koer saab kohe aru, et jama on. Kusjuures tema ei saa sellest aru, et sina loll kaotasid jälje ära. Tema saab aru, et omanik jõudis lõpuks arusaamale, et siin põllul on jama olla ning ei saa üldse aru, miks me siia tulime. Kui nüüd seda mõned korrad korrata, siis õpib koer ka väljendama ennast sarnaselt, et siin on paha olla ning ma ei tea, miks me siia tulime. Isegi koera ära vedamine otsimise pealt jätab koerale parema mulje kui siuke peataolek. Sel juhul vähemalt koer arvab, et mage värk, et pooleli jäi, teinekord otsin edasi, aga ju siis omanikul tuli tähtsamaid toiminguid peale.

*Koer peab otsima jälge inimesele, mitte vastupidi. Inimesed kipuvad koeri jäljel juhtima nagu ratsanikud hobuseid. Sellest saavad küll enamus inimestest aru, et kui annad koerale esemel rihmast mõjutuse või takistad nurgast üle astumast, siis mõjutad koera. Tegelikult on aga mõjutamine tihti veel palju suurem ning enamus inimesi ei taju seda üldse. Lahe on kõrvalt vaadata kuidas inimene juhib koera läbi terve jälje ilma et ta isegi sellest aru saaks ning siis hiljem kukub 2 või 3 astme läbi sest ei saa seal enam juhtida ning imestab, et kuidas nüüd hea jäljekoolitus täiesti kaotsi läks. Toon sellise lihtsa näite: koer hakkab rihma otsas tähelepanelikult liikuma - omanik järgneb rahulikul sammul, rihm pingul - koer saab aru, et ta on jäljel, sest omanik ütleb ju seda talle. Koer jõuab esemeni ning seisatab - sellega ta küsib juhilt, kas ma pean lamama ja kas see on ese, omanik seisatab ja paneb rihma maha ning ütleb sellega koerale, et jah on küll, tubli. Koer läheb üle nurga, koerajuht jääb seisma ja ütleb koerale sa läksid üle nurga, koer hakkab otsima ning leiab uue sirge, koerajuht astub koerale reipalt järgi ja ütleb, et tubli, oled jäljel. On ka võimalus, et koer läheb üle nurga ning jääb seisma küsides sellega koerajuhilt: kas ma läksin üle nurga? ja koerajuht vastab seisatades, et jah sa läksid üle nurga ning koer hakkabki otsima nurka. Kui mõelda, et mis siis siin halba on. Seni polegi, kui teed oma jälge ja tead, kus jälg kulgeb. Kui aga hiljem hakkad võõrast jälge ajama ja ei tea enam, siis see dialoog viibki esimesest nurgast sirgelt üle.

*Tingimuste väär tõlgendamine. Enamus inimestest ei saa päris hästi aru, et millised tingimused siis tõesti on koerale rasked ning millised tegelikult palju kergemad. Lähtuvalt antud veast planeeritakse tihti jäljetrenn valesti ning tekitatakse koerale sellega stressi ja ebakindlust või võetakse liiga lihtsa trenniga hoopiski arenemisvõimalus.

*Liigne steriilsus. Inimesed õpetavad koertele jäljeajamise steriilsetes tingimustes. Koerad, kes on harjunud ajama lõhnu ja jälgi kirevas lõhnade maailmas saavadki aru, et see jäljevärk on mingi steriilne operatsioon. Ja siis võistlusel jookseb hiir või põllul on sõitnud traktor ja sinna see lõppebki.

*Valedele detailidele mõtlemine. Inimesed kipuvad kontsentreeruma ebaolulistele detailidele rohkem kui olulistele. Inimestele on oluline, milline toit on jäljel (kust turult see on ostetud ning kui kaua küpsetatud - keedetud), kui mitu minutit on jälg vana, kui tugeva sammuga see on trambitud, mitu sammu täpselt on pikk ning kes selle tegi, kuidas astuti nurgad. See kõik ei oma koolituses mingit tähtsust. Oluline peaks olema hoopis see, et igal trennil oleks mingi mõte, oluline on see, et koerale püstitataks treeningul ülesandeid, mida tal oleks huvitav lahendada, oluline oleks, et koer saaks lahendada jõukohaseid ülesandeid iseseisnvalt ning areneda selle põhjal. Kõige olulisem on aga see, et koer peab aru saama sellest nii, et tema töötab sinu heaks ning otsib jälge sinu jaoks, sina usaldad teda ning oled selle töö üle rõõmus.

*Võõra jälje ületähtsustamine. Inimesed kipuvad arvama, et võõras jälg on koera jaoks mingi täiesti uudne ja püha teema. Selleks otsitakse põllule keegi teine inimene, kellega siis koos otsitakse kadunud nurki. Koera jaoks pole oluline, kes jälje on teinud Mikk või Jüri. Tema sellest jäljest selliselt aru ei saa. Jälje erinevus seisnab kõndimise sammu pikkuses ning sammu iseloomus, keha kaalu erinevuses jne. Seda kõike saab aga edukalt teha ka koeraomanik ise kasutades erinevaid jalanõusid ning astudes erineva raskuse ja pikkusega samme ning seejuures teades täpselt kus jälg kulgeb ning välistades sellega põllul ekslemise.

*Fantaasia puudumine. Inimesed kipuvad tegema palju sarnase ülesehitusega jälgi. Alati läheb jälg algusvaia juurest otse ning alati on esimesel sirgel ese jne - jne. Koer saab õige ruttu aru, et see on nagu suvepuhkus, polegi vaja otsida, sest kõik on ju ette teada.

*Valesti mõistetud sund. Kindlasti on viga ka see, kui koerale antakse kas nurkadel või esemetel selliselt sundi, et koer ei saa sellest aru või ei oska seda vastu võtta. Väga lihtsalt võib koer sõnumist aru saada selliselt, et nurk või ese on kuidagi keelatud või ebameeldivad, sest omanik ju andis sinna jõudes tugeva mõjutuse.

*Mittesüsteemne trenn. Ning lõpetuseks veel selline suur viga, mis Eestimaa koolitusmaastikul nii sage on. Inmesed käivad seminaridel näevad lahedaid detaile ning ilma, et nad aru saaks mis on selle asja mõte ning kuidas ta tervikusse üldse sobib, tehakse neid asju järgi ning kahjuks täiesti vales kontekstis. Siia võiks tuua pike loetelu asjadest, mida seminaridelt kopeeritakse ning mis suu muigele kisuvad. Iga nähtud detaili üle tasuks analüüsida,et miks seda tehti ja mis oli eesmärk ja kas seda saavutati, et kuidas mina sellest aru saan ning kuidas minu koer sellest aru saab ning kuidas see sobib minu terviklikku pilti.