Pekske varrukamehi?
Aivo Oblikas
Olen juba mõnda aega mõelnud, et panen kirja oma mõtted seoses varrukatrenniga, varrukameestega ning sellise ilusa eestikeelse sõnaga nagu austus. Kuna ma olen üsnagi veendunud, et sellist artiklit, nagu see siin allpool on, naljalt mõni Eesti ühing või klubi oma kodulehele või ajakirja ei pane, siis otsustasin selle artikli ülesse riputada oma kodulehele. Emotsioonid, mis formeesrusid allpool toodud kirjutiseks on kutsutud esile nördimusest, mille on tekitanud osad Eesti koeraomanikud, kes arvavad, et on jumalad ja teavad kõigest kõike.
Hakkaks pihta kõigepealt terminist varrukamees. Selle sõna all pean ma silmas antud kirjutises inimesi, kes on aastaid ennast koolitanud ning jõudnud selle tasemeni, et nad on saavutanud juba ka mingi kvalifikatsiooni (atestatsiooni). Enamus Eesti varrukamehi omab oma koera, keda ta tegelikult tahaks aktiivselt treenida ning alati kipub natuke selleks aega puudu jääma. Selles osas võib teatud mõttes öelda, et kui varrukamees ei treeniks teisi koeri, siis suure tõenäosusega treeniks ta sel ajal oma koera.
Järgmine varrukamehega haakuv teema on tervis. Mina olen endale igatahes vägagi selgeks teinud asjaolu, et kui üritada jätkata aktiivse koerte kaitsekoolitusega, siis varem või hiljem lõppeb see mingi tervisetraumaga. Kui vaadata, mis toimub, siis päris mitmel Eesti varrukamehel on seljaga tekkinud tõsised probleemid või õlaga või põlvedega jne. Endalgi oli mõned astat tagasi nii tõsine selja kõõluse venitus, et sisuliselt veetsin ühe suve voodis. Ise ei teeks ka saladust sellest, et kui näiteks alustada koerte treenimisega hommikul kell 10 ja lõpetada kell 2-3 paiku , siis tegelikult valutab nii selg kui ka õlg mitte ainult samal õhtupoolikul vaid ka järgmise päeva hommikul on voodist raske ülesse saada. Kui mõnel koeraomanikul on selle füüsilise osa suhtes mingit kahtlust, siis annaks sellise vihje. Võtke oma koer ning sikutage temaga aktiivselt võideldes nutsu 3-4 tundi ja vaadake, kuidas pärast tunne on. Enamusel koeraomanikest kipub küll 10 minutiga võhm otsa saama.
Samuti ei ole seoses varrukameestega võimalik saada üle terminist raha. Tooksin lihtsalt sellise väikse võrdluse. Kuulekuse grupitreeningu keskmine hind Eestis on 75 – 100 EEK. Individuaaltreeningu hinnad küündivad kuhugi 150 EEK kanti. Vaadake , mis maksab varrukatrenn ning kalkuleerige ise, kui palju peaks võrreldes kuulekusega (milles ei ole mingit kulu vahenditele) maksma koera füüsiline individuaaltreenimine, mille käigus treener mängib oma tervisega ning kulutab üsna kulukaid materjale. Kulukaks võiks ju nimetada kulumaterjale küll, kui keskmine varrukamehe varustus maksab kokku ca. 20-25 000 ning see kõik kulub ning nõuab lühemas või pikemas perpektiivis uuendamist.
Nüüd jõuaks aga kogu jutu peamise mõtteni. Mille pagana põhjal arvavad inimesed, kes ka ise on käinud konkreetsete varrukameeste juures trennis, et nad võivad avalikult panna varrukamehe nö. häbiposti ning tampida ilma mingite tagajärgedeta. Tooksin vaid kolm näidet, mis illustreerivad minu väljaöeldut.
1. Tuli paar aastat tagasi meile siia üks jumal Tšehhist, kes rajas tee valgusele Eestimaal. Enne seda oli meil ju siin täielik pimedus ning inimesed otsisid oma kohta elus. Huvitav oli jälgida, et konkreetne inimene ei pruukinudki kohalike koolitajate aadressil väga palju suud, vaid hoopis kamp (ja üldse mitte väike) Eestimaalasi võttis süüdet ja rääkis veel pikalt erinevates ringkondades, kuidas kohalikud varrukamehed on täiesti oskamatud , rumalad, küündimatud ning kuidas on mega kahju rahast ja ajast, mida on saanud täiesti põhjendamatult kulutada kohalike varrukameeste ülalpidamiseks. Ainult siiras rõõm näha nii asjtundlike koeraomanike, kes varrukatrenni nii põhjalikult tunnevad, et rõõmsalt kvalifitseerima lähevad.
2. Käis meil siin eelmisel aastal seminari pidamas üks hinnatud jäljekoolitaja, kes muuhulgas pühendas ka ühe terve päeva kaitsekoolitusele. Väsinud pikkadest seminaripäevadest ning olles natuke hädas tõlkega ja võõrkeelega juhtus ta kaitsekoolituse päeva õhtul ütlema, et kohalike varrukameeste tase võiks parem olla (eks konstruktiivne kriitika on alati teretulnud). See, mis siis toimus ületas aga ka minu sügavamas fantaasias ette kujutatava pildi. Inspireerituna mõttest, et nüüd võib tampida, astusid ülesse reas mitmed Eesti koeranduses vähem ja rohkem tuntud inimesed ning esinesid kogu seminari rahva ees sõnavõttudega, et Eesti kohalikud varrukamehed ei oska üldse midagi , on täiesti küündimatud ning oskamatud ja sellepärast me kuhugi ei jõuagi. Meenub, kuidas mul jooksid samal ajal silme eest läbi mälupildid samadest inimestest, kes varasemal ajal olid käinud rääkimas, et jah sul on küll trennis palju koeri, aga palun äkki teeksid minu koeraga seda ja seda või äkki oleksid nõus tulema sinna ja sinna. Ütleme nii, et ega ma eriti nagu ei lootnudki, et keegi tagantjärele vabandama tuleb, et näe jah soe suvepäev keeras emotsioonid ülesse.
3. Üks suur Eesti tõuühing, mis võiks olla meie koerakoolituses lipulaevaks ja tooniandjaks on jõudnud huvitavasse situatsiooni, kus ta on kandnud sisuliselt kõik Eesti varrukamehed nn. musta nimekirja. Oluord on teatud mõttes koomiline, sest kaalutakse isegi võimalust võistlus ära jätta, kuna pole võtta varrukamehi. Loomulikult pole, kuna keegi ei sobi. Poliitika on ikka nii lahe valdkond. Eriti lahe on, kui seda saab täiesti suvalises MTÜ-s harrastada ning veel lahedam, kui teiste raha eest. Viimane vähekegi sobiv varrukamees sattus nimekirja mitte sellepärast, et oleks kuidagi kehvasti võistlusel esinenud või ebavõrdselt töötanud või mõnda koera vigastanud vaid sellepärast, et ei olnud nõus poliitilisi mänge kaasa mängima. Aga ega ju üldsusele ei saa öelda, et meile meie poliitiliste veendumuste pärast konkreetsed varrukamehed ei sobi, vaid ikka palju parem luua pilt, et kohalikud varrukamehed on mõtetud, oskamatud ning küündimatud.
Huvitav, mis saaks siis, kui kohalikud varrukamehed homme otsustaks, et OK kogu see värk on nii nõme, et pelgalt missioonitundest jääb motivaatoriks väheks. Kui ei taheta, tühja me siis pingutame, treenime parem oma koeri. Huvitav, kes siis treeniks teiste koeri, kes käiks eksamitel, võistlustel ja aretuskontrollides varrukaga ringi jooksmas.
Ma ei otsi selle kirjutisega mingit odavat reklaami ja olen täiesti veendudnud, et osades ringkondades minuga nüüd mõnda aega ei suhelda. Kirjutasin sellise kokkuvõtte, sest tõeliselt paha hakkas ning vaja oli oma arvamus välja öelda.