Võistlusteks (eksamiteks) valmistumine

Aivo Oblikas

Vaadates meil võistlevaid koeri ja koerajuhte kõrvalt, jääb kohati mulje nagu sooviks inimesed tõestada oma koerte kõrgeid oskusi, luues neile võimalikult rasked tingimused. Praktiliselt igal võistlusel kuuleb arvamust a’la “trennis ta oskab kõike, aga näe võistlustel ei tule välja”. Üldjuhul on põhjused ebaõnnestumiseks ühed ja samad.
Koera sooritus võistlustel sõltub väga suures ulatuses kahest näitajast:
1. koera ettevalmistusest,
2. koerajuhi oskusest koer õigesti võistlustel häälestada ning tuua koera parimad küljed nähtavale.
Järgnevalt natuke koera ettevalmistusest. Nagu räägivad kõik koera koolitust puudutavad teooriad õpib koer läbi klassikalise tingimise ja esemelise tingimise. Klassikaline tingimine tähendab, et koerale luuakse seoses trenniplatsiga positiivne kujund. Iga kord, kui koer tuleb trenniplatsile on ta kohe hästi meelestatud ning täis teotahet. Kujutelm luuakse selliselt, et iga kord kui tullakse koeraga platsile, siis temaga mängitakse, õige soorituse eest teda premeeritakse ja kiidetakse ning vale sooritus korrigeeritakse; kogu õhkkond on mõnus ja lõbus. Minnes võistlusplatsile kipuvad inimesed looma koerale hoopis teise kujundi – see on koht, kus ollakse pinges, eriti ei premeerita, peab pikalt passima.

Samuti ei korrigeerita seal ära tehtud vigasid. Kuna koer on äärmiselt tähelepanelik kehakeele ja ümbritseva suhtes, siis tekibki tema peas kaks kujundit: 1. treeningplats (-olukord) ja 2. võistlusplats (-olukord). Võistlusolukorda “kaunistavad” kindlasti lindid, rahvas jne. Selleks, et koeral ei tekiks kahte erinevat kujundit tuleks kohe algusest peale järgida mõningaid põhimõtteid:
1. Mine eksamile/võistlusele alles siis, kui koer on valmis, s.t. tunneb ennast enesekindlalt.
Selleks peab koerale saama võistlusskeemist elustiil. Temaga tuleb samu elemente lisaks treeningplatsile teha teistel platsidel, parklates, oma õues, rahva hulgas jne. Alati peab üritama luua treeningu ümber positiivse kujundi. Kui koer teab automaatselt, mida mingi käskluse peale peab tegema, siis on ta rohkem kontsentreeritud koerajuhile, ega pööra ümbritsevale nii palju tähelepanu.
2. Koeral peab olema esimese kogemuse hetkeks piisavalt palju vanust, et ta närvisüsteem on juba stabiilsem. Sel juhul on ta vähem vastuvõtlik välistele ärrititele. Kui koer on vanem ning stabiilsem, siis teda nii väga ei häiri, et sel korral ei anta maiust ning jäetakse korrigeerimata vead. See on ka üldjuhul põhjuseks, miks mujal maailmas õpetatakse koer valmis kõrgema astme soorituseks ning siis tehakse kõik kolm astet järjest lühikese ajavahemiku jooksul.
3. Tuleks järgida põhimõtet, et iga treening on koera jaoks ootamatus. Koera premeeritakse erinevatel hetkedel ning elemendid on alati erinevad. Sel juhul minnes võistlusele ei saa koer aru, et tegemist on selle sama elemendiga, mille eest alati on trennis premeeritud või korrigeeritud. Koeral säilub lootus, et kui ma ilusti teen, siis ühel hetkel premeeritakse. Ning kui sooritus tehtud, siis ju premeeritaskse ka. Peale soorituse lõppu oleks oluline oeraga platsi kõrval veel mõni harjutus teha ning selle eest ka premeerida. Kui jalutada tuima näoga autost platsile ja pärast tagasi, siis ongi ju loodud võistlusplatsist kujund kui nõmedast ja igavast kohast.
4. Koera jaoks peab ka patsutamine ja kiitmine olema preemia. Kui Pavlovil õnnestus saada koeral kellahelina peale sülg jooksma, siis miks ei saa paljud koerajuhid koerale signaliseeritud rahulolu läbi kiitmise ja patsutamise. Põhjus on lihtne. Koera jaoks luuakse treeningul kaks erinevat kiituse taset: a) maius või pall või nuts ja b) kiitmine. Need esimesed on justkui suured kiitused ja teine on justkui käib kah kiitus. Koer töötab sel juhul esimeste nimel, mitte teise. Tuleks koera kiita selliselt, et koera jaoks oleks kiitus see kõige olulisem, millele järgneb maius või pall (Pavlovil järgnes kellale maius).
5. Järgi põhimõttet maius (või pall või nuts) – maius- maius – maius jne (palju treeninguid) – ei ole maiust ning taas maius - maius jne. See tähendab tee paljude treeningute vahele selliseid treeninguid, kus on pikem harjutuste jada ilma preemiata (et seda ei kogetaks ainult võistlusel). Kuid jälgi, et ilma preemiata treeningute/ võistluste hulk oleks väike (võrreldes kogu hulgaga) ja ootamatu koera jaoks. Seetõttu ei tohiks ka mingil juhul liiga palju järjest võistelda, muidu koera jaoks kaob ära see üllatusmoment ning ta hakkab preemia puudumist seostama konkreetse olukorraga.
6. Hakka treeningutel erinevaid kuulekuse elemente üksteise otsa siduma (järjest tegema) alles siis, kui koer seda jaksab. Oluline ei ole mitte füüsiline vastupidavus, vaid võime osata säilitada kõrget (ühtlast) energiataset alates esimesest käsust kuni jada lõpus tuleva preemiani.
Esimesele eksamile/võistlusele mine alles siis, kui koeral on piisavalt ettevalmistust ja vanust, et ta suudab energiat hoida kogu soorituse vältel.
7. Kui koera jaoks on miski probleemiks, siis tegele sellega. Näiteks kuum ilm või tugev vihm jne. siis tee treeninguid just nendes oludes. Kui on probleemiks rahvas, siis rahvahulgas jne.
8. Tee nii trenni kui ka võistluslee minnes ühed ja samad ettevalmistused, kasuta samu riideid, käitu sarnaselt, pane sarnaselt valmis maiused ja nutsud ning mine ka platsile sarnaselt. Võistlus peab olema koera jaoks “treening”. Ürita ka jälgida enda meeleolu. Kui oled närvis või piinges või korrektsem kui tavaliselt, siis koer saab sellest aru. Kui ei suuda teisiti, siis treeni olukorras, kus oled sarnaselt pinges või närvis (näiteks suure rahvahulga ees) ning näita koerale, et see on siiski sama olukord, mis igapäevane treening.

Järgnevalt tooks välja mõningaid näpunäiteid seoses käitumisega võistlustel.
1. Kohtunik hindab koera sooritust alates lähteasendist kuni naasmiseni lähteasendisse. Sellest lähtuvalt:
a. ära võta enne lähteasendit, kui koer on õiges meeleolus (vajadusel vormi meeleolu – häälesta)
b. kuigi kohtunik vaatab juba ootusrikkalt sinu otsa, ära anna enne koerale käsklust, kui koer on sinuga kontaktne (eeskirjades pole ajalimiiti, mistõttu õige ajastus määrab palju).
c. Ka liikumise pealt antavad käsud anna selles olukorras, kus koer on selleks kõige rohkem valmis (sellesk ongi eeskirjas sammuvahemik). Sama ka pööretega.
2. Koera jaoks ei tohi olla võistlussooritus üks pikk 10 minutiline jada, millele järgneb äkki lõpus preemia. Peale igat osasooritust on lubatud koera kiita.
3. Osasoorituste vahel ära jäta koera lihtsalt molutama. Sellega langeb energia ning kaob kontaktsus. Seni kuni kohtunik kirjutab tee mõni pööre, anna koerae käsklus kõrval ja kiida ilusa soorituse eest. Kui kohtunik on valmis siirdu lähtepunkti ning alusta endale sobival ajal sooritust.
4. Tee osasooritusi samade liigutustega (kehakeel) nagu treeningutel.
5. Ära tekita koerale konfliktseid situatsioone (näiteks koer vaatab sulle otsa ning signaliseerib teeme tööd, sina annad talle signaali ole kuss ja vagusi ning passiivne. Järgnevalt on koer passiivne ning sina annad käsu ole aktiivne).

Eelnevalt üritasin kirja panna tähtsamad punktid. Et jutt liiga pikaks ei läheks olid need nõuanded ka üsna lühidalt lahti kirjutatud. Osa asju tuli seetõttu lugeda ridade vahelt. Loodan, et eelnev siiski mõistetav oli.